Uudiste arhiiv

 
Sisukaart
   
 

EPE kritiseerib jätkuvalt plaanitavat töövõime reformi

28.05.2014

EPE kritiseerib jätkuvalt plaanitavat töövõime reformi
 

EPE saatis 13. veebruaril 2014 Sotsiaalministeeriumile kriitilise kirja Töövõimereformi kohta, milles seatakse küsimuse alla reformi põhimõttelised alused.  Kirja täistekst on kättesaadav siin.

 

28.mail 2014 ühines EPE Eesti Hooldajate Liidu Avaldusega töövõimereformi teemal, mis sõnastab veel kord EPE mured ja kahtlused seoses plaanitava reformiga:

 

28. mail 2014 Tallinnas

Eesti Hooldajate Liidu avaldus töövõimereformi teemal

Eesti Hooldajate Liit, esindades tuhandeid omastehooldajaid, puuetega inimesi,  hoolekande-, tervishoiu- ja haridustöötajaid ning vastavate sihtgruppide ühendusi, saadab välja märgukirja, et juhtida EV valitsuse, parlamendi ja avalikkuse tähelepanu ebasihipärasele tegevusele ning riigieelarveliste ja Euroopa Liidu toetuste süsteemist saadavate ressursside läbimõtlemata ja pillavale kasutamisele töövõimereformiga seoses.

Hoolimata rohkest ja konstruktiivsest kriitikast, mida sihtgrupid ja partnerid on terve viimase aasta jooksul reformikavale andnud, valmistub valitsus saatma küsitavusi täis töövõimetoetuse seaduse eelnõu (TvTS) riigikokku vastuvõtmisele.

Mahukas struktuurne reform, mis mõjutab otseselt sadade tuhandete tervisehäiretega inimeste ja nende lähedaste ning hooldajate elu, aga ühtlasi riigi majanduslikku ja finantsolukorda, põhineb kohati valedel alustel ja lisaks mitmel vääral arusaamal ühiskonna toimimisest.

Esiteks on jäetud arvestamata, et puuetega inimeste võimalused ühiskonnaelus osaleda ja tööl käia sõltuvad omavalitsuste väga erinevast tahtest ja võimekusest osutada sotsiaalteenuseid nagu ühis- ja eritransport jne (haldusreform).

Teiseks sõltub terviseriketega inimeste töövõime taastusravi- ja rehabilitatsiooniteenuste, aga ka erihoolekande teenuste kättesaadavusest, mida pole mõeldav asendada tööturuteeenuste pakkumisega (sotsiaalteenuste killustatus).

Kolmandaks ei eksisteeri isegi teoreetilist võimalust, et tööturg hakkab iseregulatsiooni teel pakkuma kümneid tuhandeid töökohti keerulisi eritingimusi vajavatele töötajatele, kui tööandjatele pole seatud vastavaid kohustusi ega pakutud pädevaid stiimuleid (töökohtade loomise programm).

Neljandaks jäämegi imestama töövõimekaoga inimeste hoogsa juurdevoolu üle, kuni riik ei näe töövõimetuses süsteemi ega tegele ennetavate meetmetega (tööõnnetus- ja kutsehaiguste kindlustus, noorte sihtprogrammid jne).

Just neil põhjustel osutub ilmselt võimatuks, hoolimata ressursside mastaapsest kulutamisest,  saavutada reformi kõlavalt sõnastatud eesmärke. Seepärast on vajalik reformikava enne käikuandmist veelkord läbi töötada, seekord süsteemselt.

 

Järgnevalt kirjeldame põhilisi korrigeerimist vajavaid probleeme detailsemalt, tuues välja ka ettepanekud asjakohasteks lahendusteks.

  1. Reformi fookus tuleb tuua süsteemi paisutamiselt erivajadustega inimeste toetamisele.

Praegusel kujul on reform ebaproportsionaalselt kaldu administreerimise ja haldamise suunal. See kulutab ära suure osa vahenditest, millega oleks otstarbekas toetada erivajadustega See See kulutab ära suure osa vahenditest, millega oleks otstarbekas toetada erivajadustega inimeste iseseisvust. Reformi teostamiseks paanitakse luua 500 uut töökohta töötukassa ametnikele. Lisaks hakatakse hiigelsummade eest töötukassasse sisse ostma rutiinseid ja korduvaid töövõime hindamise ekspertiise, seda isegi nende inimeste puhul, kes juba töötavad ja võiksid ise öelda, millist tuge ja abi nad töötamise hõlbustamiseks vajaksid.

Algaval eurotoetuste perioodil plaanitakse nii suunata hindamist tegevatele töötervishoiuarstidele (hiljem ilmselt perearstisüsteemi) 72 miljonit eurot töötukassa vahendeid (ühe hindamise maksumuseks on arvestatud ca 250 eurot). Nii muudetakse reform ülimalt kulukaks. Eurotoetuste lõppemise järel saab ehitatud süsteemi jätkuvast kinnimaksmisest koormus töötuskindlustusmaksete maksjate õlgadel.

Mõtteainet võiks esmalt otsida ebaõnnestunud, kuid juba üle kümne aasta vapralt kestvast rehabilitatsiooniteenuse süsteemist: kui paljudel teenusesaajail on olnud kasu 192-eurostest rehabilitatsiooniplaanidest? Miks inimesed pole süsteemis rehabiliteerunud? Kuigi pole veel andmeid selle kohta, kas töövõime hindamise metoodika üldse töötab või kuidas hindamistulemus aitab inimesi töölesaamisel, kiirustatakse seadust vastu võtma.

Selle asemel, et vaadelda kogu sihtgruppi kui kõnetuid ja tahteta objekte, keda tuleb kohustada, õpetada ja karistada, tuleks panustada nüüdisaegse sotsiaaltöö põhimõtetest lähtudes inimeste omaalgatusele, motiveerida juba tööl käivaid puuetega inimesi ja toetada muid iseregulatsioonil põhinevaid mehhanisme.

  1. Reformi eeltingimusena tuleb erivajadustega inimestele tagada võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemiseks.

Eesti invapoliitika alustalaks kinnitas vabariigi valitsus oma otsusega juba 1995. aastal ÜRO puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid (nüüd on sellele lisandunud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon). Mõlemas rõhutatakse, et erivajadustega inimeste edukaks kaasamiseks ühiskonnaellu tuleb neile esmalt teha kättesaadavaks taastusravi ja rehabilitatsioon ning sotsiaalteenused (ühis- ja eritransport, tugiisikuteenus, abivahendid jne), mis annavad võimaluse pääseda liikuma ja saada vajalikku tuge tegutsemisel. Tugiteenused peavad olema kättesaadavad ka maapiirkondades ja omavalitsuste üleselt.

Eestis on selliste sotsiaalteenuste osutamine seaduse järgi kohalike omavalitsuste kohustus, kuigi kõigile teadaolevalt nad neid teenuseid vajalikul määral ei taga. Kuna reform selle küsimusega ei tegele, ongi ette näha, et suur osa sihtgrupist võib küll hakata täitma aktiivsusnõudeid töötukassaga suhtlemisel (mida eelnõu viimaste paranduste järel lubatakse vastutulekuna puuetega inimestele teha ka telefoni või e-posti teel), kuid reaalselt tööl käima nad ikkagi ei pääse, kui pole tagatud liikumisvõimalused elu- ja töökoha vahel.

Praegu on aktiivsed puudega inimesed hankinud hädavajalikke sotsiaalteenuseid omal kulul, kasutades selleks põhiliselt töövõimetuspensioni. Lisakulutused suurenevad järsult just tööl käimisega seoses. Kuigi puude raskusastet omavatele inimestele (umbes pool tänastest töövõimetuspensionäridest) makstakse lisakulutuste katteks ka spetsiaalset toetust sotsiaalkindlustussüsteemis, on selle suurus vaid paarkümmend eurot kuus, millest abi reaalselt ei ole. Juriidiliselt on kõik korras, ent toimida süsteem ei saagi.

Uues süsteemis, kus pension asendub madalama töövõimetoetusega, mis hakkab vähegi normaalse teenistuse juures kiiresti vähenema, kuni kaob üldse, satuvad paljud erivajadustega inimesed olukorda, kus nad küll töötavad, kuid üksnes selleks, et tasuda tööl käimisega seotud lisakulutuste eest. Vastavalt majandamisloogikale muutub aktiivsus ja tööl käimine sellistel tingimustel paljude jaoks ebamõistlikuks ja see võib sundida inimesi, vastupidiselt reformi eesmärkidele, esilekutsutud passiivsusele.

Seega tuleb reformi õnnestumiseks lahendada puudega seotud lisakulutuste kompenseerimine erivajadustega inimestele, olgu see siis kättesaadavate teenuste või (tööl käimisega seotud) kulutuste hüvitamise teel.

  1. Puuetega inimestele sobivate töökohtade loomiseks tuleb käivitada riiklik programm.

Töövõimetoetuse seaduse eelnõu seletuskirjas viitavad reformi autorid ka ise uuringutele, mille kohaselt paljud langenud töövõimega inimesed suudavad tööl käia vaid  osakoormusega. Tööandjad osutavad puuetega inimeste palkamisega seoses tekkivatele lisakuludele, mida oleks asjakohane kompenseerida maksusoodustuste või muude motivatsioonisüsteemidega.

Ometi on reformikavas jäetud mõlemad teemad tähelepanuta ja töökohtade tekkimise osas loodetakse vaid tööandjate teadlikkusele ja soovile erivajadustega inimesi palgata.

Lisaks on reformi koostades peetud põhiliselt silmas somaatiliste haiguste või väiksemate takistustega, varasema töökogemuse ja korras vaimse tervisega inimesi. Selliste inimeste  puhul ei ole tööandjal vajadust tööprotsesside suurel määral kohandamise, mahuka ja kestva juhendamise ja püsivate kontrollsüsteemide järele. Samuti  puudub nende inimeste  tööprotsessis osalemisel ettearvamatute olukordade tekke oht.

Paraku näitab statistika, et niisugused inimesed täna juba ülekaalukalt töötavad. Praegustest mittetöötavatest tervisehäiretega inimestest on ligi poolel töövõime vähenemise põhjuseks psüühikahäired, intellektipuue või käitumis- ja suhtlemisprobleemid. Nendele inimestele sobivate töötamisvõimaluste pakkumist pole mõeldav jätta üksnes tööandjate initsiatiiviks, sest suure tõenäosusega eelistavad ettevõtjad palgata sellisel juhul terveid inimesi.

Et erivajadustega inimesed leiaksid tööd, on riigil tarvis sihiteadlikult panustada asjakohase motivatsioonisüsteemi käivitamisse, mis toetaks osakoormusega ning juhendatud töökohtade teket. Panustada tuleks samuti kogukonnapõhiste tööhõivet toetavate teenuste arendamisse ja spetsiaalsete, puuetega inimeste vajadusi rahuldavate tööhõiveprogrammide (eritöökojad, sotsiaalsed töökohad jne) algatamisse, seda kõikjal Eestis. Unustada ei tohi ka seda, et juba tööl käiv puudega inimene vajab tähelepanu: taastusravi ja võimalust panustada tervise hoidmisse (sportimisvõimalused jms).

Puuetega inimeste rakendamisel peaksid aga reformi raames esimesena eeskuju näitama riigiasutused ise: Eesti suurima tööandjana peaks riik looma soodsad tingimused puuetega inimeste rakendamiseks avalikus sektoris, et kujundada kõigile nähtav praktika puuetega inimeste tööhõivest.

  1. Töövõimereformis tuleks panustada ennetusele ja luua tõhusad eriprogrammid puuetega noortele ja omastehooldajatele.

Vastupidiselt asjatundjate soovitustele on reformikavast süstemaatiliselt tõrjutud kõrvale töötervishoiu, tööõnnetuste ja kutsehaiguste teema. See loob olukorra, kus tööandjatel pole erikohustusi panustada töötajate tervise säästmisse ja töövõimekaoga inimesi jääbki süsteemi pidevalt lisanduma.

Ka on reformis seni jäetud eritähelepanuta noored puuetega inimesed, kes alles sisenevad tööturule pärast põhikooli või kutseõppeasutuse lõpetamist. Kuigi reformijate tähelepanu on korduvalt juhitud ülisuurele ressursside raiskamisele, mis tekib, kui puuetega noored jäävad pärast kooliaja lõppu kuudeks või aastateks arendava rakenduseta, käsitleb reform praegu noorte sihtgruppi võrdselt kõikide teistega: süsteemi sisenetakse vastavalt oma töövõime(tuse) korduvmääramise tsüklile. Puudega noored on aga selleks ajaks tihti juba kaotanud suure osa koolis õpitud oskustest ja tegutsemisjulgusest.

Seepärast peaks reformi üks tähtsamaid ja tulemuse saavutamise seisukohalt lihtsamini saavutatavaid ülesandeid olema haridus-, sotsiaal- ja tööturusüsteemi koostöös kõikidele haridussüsteemist väljakasvavate puuetega noortele automaatse tööellu ülemineku kindlustamine, olgu siis avatud, toetatud või kaitstud töö vormis.

Ka siin on vaja otsustavalt ületada halduslõhe riigi ja omavalitsuste osutatavate sotsiaalteenuste (kogukonnas elamine, töötamise ja elamise toetamine, tugiisikud, päeva- ja töökeskused) vahel. On kahetsusväärne, et paar nädalat tagasi kinnitas vabariigi valitsus sotsiaalministeeriumis koostatud Euroopa noortegarantii tegevuskava (igale noorele sobiv töö-, praktika- või edasiõppimise võimalus makismaalselt nelja kuuga!), milles aga, erinevalt Euroopa Liidu soovitustest ja paljude teiste maade eeskujudest, pole puuetega noori sõnagagi mainitud.

Eraldi sihtgrupina tuleks reformi raames käsitleda omastehooldajaid, kelle tööturule toomine (kuni nad ei ole veel kaotanud oma tervist) peaks olema üks lihtsamini saavutatavaid prioriteete. Selleks on aga tarvis garanteerida perekondades elavatele puuetega inimestele sotsiaalteenuste kättesaadavus omavalitsuste ja riigi koostöös kõikides Eesti piirkondades.

Lisaks kaks üldist laadi märkust:

Mastaapset struktuurset reformi pole võimalik edukalt läbi viia, kui ei arvestata valdkonna erinevate alasüsteemide omavahelisi seoseid. Töövõimereformi üritatakse aga vägisi jõustada enne, kui sotsiaalministeeriumis on valminud reformi õnnestumise jaoks kriitilise tähtsusega uus rehabilitatsiooni- ja abivahendite süsteem, erihoolekande arengukava ja omastehooldajate tugisüsteemi arengukava.

Ka haldusreformi pole seni peetud reformi õnnestumisega seotud teemaks, kuigi kohalike omavalitsustega teenuste kohustuslike standardite ja rahastamise osas kokkulepete saavutamine on puuetega inimeste probleemide lahendamise võtmeküsimus.

Küsitav on ka reformi finantsanalüüsi ja mõjude hindamisega seoses toimuv. Kuigi aasta alguses saadeti reformi käivitav seaduseelnõu esimesele kooskõlastusringile veel enne, kui oli valminud mõjuanalüüs, ei takistanud see enamikke sidusasutusi eelnõud kooskõlastamast. Nüüdseks on mõjuanalüüs olemas, kuid selgusetuks jääb, kuidas on tagatud mõjude analüüsi tõsiseltvõetavus, kui sidustatud valdkondade (rehabilitatsioonisüsteem, erihoolekanne jne) arengu- ja rakenduskavasid, mis reformi tulemusi otseselt mõjutavad, pole veel olemaski.

Ja lõpuks reformi alustalade küsimus.

Kui sihtgrupi tööle saamise ja süsteemist väljumise tase jääb madalaks (mida kinnitab ka mõjuanalüüs), jääb suur osa töövõimekaoga inimesi töötukassa süsteemi haldusalasse aastakümneteks või kogu eluks.

Kui valitsus plaanib töövõimereformiga viia märkimisväärse osa puuetega inimeste hoolekandega seotud püsivaid kulutusi lihtsalt üle töötukassasse, pannes eurotoetuste järgsel perioodil töötuskindlustusmaksete maksjaile kohustuse hakata panustama riigi sotsiaalkulutuste katmisse miljoneid eurosid (praeguste prognooside kohaselt ca 40 miljonit eurot aastas), tuleks selles osas kõigepealt saavutada laiapõhjaline ühiskondlik kokkulepe. On kuulda olnud ka plaanidest viia edaspidi töötukassasse üle ka haiguslehtede hüvitamine, kaugemas tulevikus isegi töövõime(tuse) toetuste maksmine, muutub probleem veelgi teravamaks.

Töötuskindlustusmaksed on kehtiva definitsiooni kohaselt olnud kindlustusmaksed, mida palgatöötajad (mitte poliitikud ega ettevõtjad) koguvad töötukassa reservidesse, et kindlustada end töötuks jäämise puhul. Invaliidsuse käsitlemine töötusena on äärmiselt meelevaldne. Kui riik soovib aga käsitada niisugust sihtotstarbelist kindlustust täiendava sotsiaalmaksuna, tuleks töötajate, aga ka tööandjatega, see teema läbi rääkida.

Riigi sedalaadi vildakad ja isekad käigud võivad pikemas perspektiivis veelgi õõnestada Eesti ühiskonnas viimastel aegadel niigi hapraks kulunud usaldust.

Me nõuame, et reformi ei käivitataks enne, kui reformikava on süsteemselt, riikliku vastutustundega ja sihtgruppe kaasates läbi töötatud.

 

Eesti Hooldajate Liit

Liidu asutajate, toetajate ja partnerite nimel
Anne Lill, juhatuse liige
Ella Põhjala, juhatuse liige
Tiina Kangro, juhatuse liige

Avaldusega on liitunud:

Eesti Patsientide Esindusühing
Pille Ilves, juhatuse liige

Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liit
Indrek Tarand, juhatuse esimees

MTÜ Eesti Omastehooldus
Helle Lepik, juhatuse liige
Täiendav liitumine on organisatsioonidele avatud alates avalduse ilmumisest meedias

 

 

 

 
Uudised
 
Uudiste arhiiv
 
 
06.03.2017
Diabeediravimid võivad tekitada gangreeni
11.01.2017
Uued juhised andmekaitsest ja patsiendi nõusolekust
21.12.2016
Käsimüügi ravimite infolehtede vene ja inglise keelsed tõlked on olemas
14.12.2016
EPE tunneb muret ohjeldusmeetmete kuritarvitamise üle tavahaiglates
30.11.2016
EPE toetab patsientide õigust valida hambaarsti
10.11.2016
EPE osaleb KPMG uuringus terviseandmete liikumise kohta
07.11.2016
EPE uurib kuidas on võimalik parandada vigaseid andmeid digiloos

   Eesti Patsiendite Esindusühing  Kaupmehe 14 10114 Tallinn  Tel 65 66 429 

KÜSK Tallinna linn Mental Disability Advocacy Center Sotsiaalministeerium Euroopa Sotsiaalfond Avatud Eesti Fond Hasartmängumaksu nõukogu Balti-Ameerika Partnerlusprogramm EEA GRANTS / NORWAY GRANTS Open Society Institute
 
Soodne koduleht