Õigus isikupuutumatusele ja enesemääramisele

 
Sisukaart
   
 

 

Patsiendi õigus isikupuutumatusele ja enesemääramisele käsitleb inimese füüsilist ja vaimset puutumatust, inimese autonoomiat, õigust oma kehale, õigust teha enda kohta käivaid otsuseid ning saada piisavat informatsiooni antud otsuste tegemiseks.
 
Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta
Artikkel 3. Õigus isikupuutumatusele
1. Igaühel on õigus füüsilisele ja vaimsele puutumatusele.
2. Meditsiini ja bioloogia valdkonnas tuleb eelkõige austada järgmist:
– asjaomase isiku vaba ja teadlik nõusolek vastavalt seaduses ette nähtud korrale,
– eugeeniliste, eelkõige isikute valikuga seotud toimingute keeld,
– inimkehast või selle osadest rahalise kasu saamise keeld,
– inimeste reproduktiivse kloonimise keeld.
 
ÕIGUS TEABELE
 
Patsient saab oma vaba ja teadlikku nõusolekut realiseerida vaid siis kui patsiendile on antud piisavalt informatsiooni valiku tegemiseks ning otsuse langetamiseks. Eesti Võlaõigusseadus sätestab järgmise informatsiooni mahu patsiendi teavitamisel:
 
Võlaõigusseadus
§ 766. Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus
(1) Tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, võimalikest haigustest ning nende kulgemisest, pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest. Patsiendi soovil peab tervishoiuteenuse osutaja esitama nimetatud teabe kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
 
Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsiooni artikkel 5 :
 Nimetatud isikule tuleb enne nõusoleku andmist anda asjakohast teavet nii sekkumise otstarbest ja olemusest kui ka selle võimalikest tagajärgedest ja ohtudest.
 
Ülemaailmse Terviseorganisatsiooni - WHO - Euroopa kontori deklaratsioon 121, 25. mai 1994 "Patsientide õigustest Euroopas”
2.4. Informatsioon tuleb esitada patsiendile arusaadavalt, vastavalt tema võimetele, vähendades tundmatut erialast terminoloogiat. Kui patsient ei suhtle üldlevinud keeles, peab võimaldama tõlgi kasutamise.
 
ÕIGUS TEADVALE JA INFORMEERITUD NÕUSOLEKULE
 
Igaühel on õigus oma kehale ja isikupuutumatusele. Inimese kehalisse puutumatusse ei tohi sekkuda ilma tema teadva nõusolekuta. Teadvaks loetakse nõusolekut juhul, kui patsienti on piisavalt informeeritud ning ta on kõigist poolt ja vastuargumentidest aru saanud. Sekkumiseks loetakse igasugust arstiabi s.h. ka analüüside tegemist ning retsepti väljakirjutamist. Nõusoleku eeldus on sõnastatud paljudes õigusaktides.
 
Inimõiguste ja Biomeditsiini konventsiooni Artikkel 5:
Sekkumine tervise valdkonnas võib toimuda üksnes pärast seda, kui asjaosaline isik on informeerituna ja vabatahtlikult andnud selleks oma nõusoleku. Asjaosaline isik võib nõusoleku alati tagasi võtta.
 
Võlaõigusseadus
§ 766. Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku kohustus
 (3) Patsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul. Patsient võib nõusoleku mõistliku aja jooksul pärast selle andmist tagasi võtta. Tervishoiuteenuse osutaja nõudmisel peab nõusolek või selle tagasivõtmise avaldus olema vormistatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
 
 
TEADVA NÕUSOLEKU ERIOLUKORRAD
 
Praktikas tekitavad probleeme olukorrad kui inimene arstiabi vajab, kuid patsiendi otsest teadvat nõusolekut võtta pole võimalik. Ühelt poolt on arstil kohustus küll austada inimese kehalist puutumatust, kuid teiselt poolt peab ta kaitsma ka inimese õigust elule.  
 
2.3.1. Patsiendi õigus keelduda informatsioonist
Kuna teadva nõusoleku andmise eelduseks on info olemasolu, siis ei saa patsient anda sisulist teadvat nõusolekut juhul kui ta ei taha oma tervisest ise midagi teada ning keeldub informatsioonist. Siis annab patsient otsustusõiguse kas arstile või nimetab kedagi oma lähedastest (asendusotsustaja), kes kuulab informatsiooni patsiendi asemel ning annab ka ravinõusoleku. Patsient ei saa keelduda informatsioonist juhul kui tema haigus ohustab kolmandaid isikuid (raskete nakkushaiguste puhul nagu HIV, tuberkuloos jt).
 
Võlaõigusseadus
§ 766. Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus
 (5) Tervishoiuteenuse osutaja ei või avaldada patsiendile käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet, kui patsient keeldub teabe vastuvõtmisest ja sellega ei kahjustata tema ega teiste isikute õigustatud huve.
 
ARSTI ÕIGUS MITTE ANDA INFORMATSIOONI
 
.. tekib juhtudel kui raviarsti hinnagul ohustab informatsiooni saamine ise oluliselt patsiendi elu või tervist (näiteks kui vähidiagnoosist kuulmine võib ilmselt põhjustada infarkti). Sellisel juhul tuleb nõusoleku võtmiseks kaasata asendusotsustajat. Eestis on arsti õigus mitte anda informatsiooni seaduslik vaid erandjuhtudel psühhiaatrias, mida peab põhjalikult argumenteerima ning milline otsus tuleb kirjalikult fikseerida. Patsiendil on õigus antud otsust vaidlustada. Psühhiaatrilise Abi Seadus sätestab:
 
§ 4. Isiku õigused psühhiaatrilise abi saamisel
2) saada teavet oma psüühikahäire ja kasutatavate ravi- ning diagnostikameetodite kohta ja tutvuda temasse puutuvate ravidokumentidega, välja arvatud juhul, kui see võib osutuda kahjulikuks tema vaimsele tervisele või teiste isikute julgeolekule. Otsuse teabe edastamise kohta teeb ja annab õiguse tutvuda ravidokumentidega tema raviarst, kes teeb sellekohase kande tema ravidokumenti;
 
OTSUSTUSVÕIMETU PATSIENT
 
Arst võib osutada arstiabi ilma patsiendi teadva nõusolekuta kui inimene on otsustusvõimetu. Kui patsient ei ole võimeline kõiki poolt ja vastuargumente vastutusvõimeliselt kaaluma, siis ei saa ta teadvat nõusolekut anda (s.h. abist keelduda). Otsusevõimetut inimest peab igal juhul aitama, sest lähtutakse patsiendi eeldatavast soovist paraneda. Kui aega ei ole, siis kiirabi korras tohib abi osutada kohe. Kui aega on, tuleb leida seaduslik esindaja või keegi omastest (ehk asendusotsustaja), kes aitab arstil patsiendi võimalikke soove välja selgitada, kes saab patsiendi tervisest põhjaliku ülevaate ning annab abi osutamiseks ka nõusoleku. Sealjuures tuleb otsustusvõimetut isikut kaasata otsuse tegemise protsessi nii palju kui võimalik. Samas ei tohi arst järgida asendusotsustaja otsust, mis kahjustab ilmselt patsiendi huve.
On üsna selge, et kui patsient ei ole võimeline suhtlema, siis ta on otsusevõimetu. Siin tuleb aga silmas pidada, et juhtumitel kus tervishoiutöötajad ei saa patsiendist aru näiteks kõne- või kuulmispuude tõttu, siis tuleb leida patsiendiga suhtlemiseks sobiv tõlk, sest ainuüksi arusaamatu kõne ei muuda patsienti veel otsusevõimetuks. Samas esineb ka juhtumeid, kus normaalse suhtlemisvõimega patsient võib osutuda otsusevõimetuks. Näiteks siis kui patsient kuulab informatsiooni küll ära, kuid ei saa sellest aru või teeb kokkuvõttes täiesti ebaloogilisi, seosetuid või eelarvamustest põhjustatud järeldusi. Otsusevõimetuks loetakse ka patsiente, kellel puudub haiguskriitika ehk nad ei mõista et üldse haiged on. Viimast tuleb sageli ette psühhiaatrias. Oluline on kontrollida patsiendi otsusevõimet juhtudel kui patsient on ravist keeldunud ja kui antud keeldumine võib kaasa tuua patsiendi tervisele tõsiseid tagajärgi. Tervishoiutöötajatel on soovitav vormistada patsiendi otsusevõimetus kirjalikult koos selgituste ja põhjendustega (hilisemate vaidluste vältimiseks) kuigi seaduses seda otseselt nõutud ei ole.
Praktikas esineb ka vastupidiseid olukordi, kus juriidiliselt piiratud teovõimega patsient (laps või täiskasvanu) osutub otsusevõimeliseks küsimustes, mis puudutab tema tervist. Sellisel patsiendil on õigus otsustada oma keha üle. Nõusoleku andmise õigus kuulub patsiendi seaduslikule esindajale niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Sellisel juhul on otstarbekas vormistada otsus, milles tuuakse põhjendused ja argumendid patsiendi tegeliku otsusevõime kohta. Pärast sellise otsuse vormistamist teeb patsient ise oma raviotsused ning seaduslikku eestkostjat ei kaasata ega informeerita. Praktikas tuleb selliseid olukordi ette vanemate laste puhul ning piiratud teovõimega täiskasvanute puhul, kelle teovõime piiramise aluseks olid kunagised ebapädevad majandamisotsused ning kelle võimet teha otsuseid oma keha üle pole hinnatud.
 
Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon
Artikkel 6. Nõusoleku andmiseks võimetu isiku kaitse
1. Kui isik ei ole võimeline nõusolekut andma, võib artiklite 17 ja 20 kohaselt sekkumine toimuda üksnes isiku otsestes huvides.
2. Kui alaealine ei ole seaduse järgi võimeline nõusolekut andma, võib sekkumine toimuda ainult tema esindaja loal või seadusega ettenähtud isiku või asutuse või muu instantsi loal.
Alaealise arvamuse osatähtsus suureneb võrdeliselt tema ea ja küpsusastmega.
3. Kui täiskasvanu ei ole seaduse järgi võimeline nõusolekut andma vaimupuude või haiguse või muu sama laadi põhjuse tõttu, võib sekkumine toimuda üksnes tema esindaja loal või seadusega ettenähtud isiku või asutuse või muu instantsi loal.
Asjaomane isik osaleb loa andmises niipalju, kui see on võimalik.
4. Lõigetes 2 ja 3 nimetatud esindajale, asutusele, isikule või instantsile antakse nende lõigete nõudeid järgides artiklis 5 ettenähtud teavet.
5. Lõigetes 2 ja 3 nimetatud loa võib asjaomase isiku huvides alati tagasi võtta.
 
Võlaõigusseadus
 § 766. Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus
(4) Piiratud teovõimega patsiendi puhul kuuluvad lõigetes 1 ja 3 nimetatud õigused patsiendi seaduslikule esindajale niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida. Patsienti ennast tuleb lõikes 1 nimetatud asjaoludest ja tehtud otsustest teavitada mõistlikus ulatuses.
 
§ 767. Tervishoiuteenuse osutamine otsustusvõimetule patsiendile
(1) Kui patsient on teadvuseta või ei ole muul põhjusel võimeline tahet avaldama (otsusevõimetu patsient) ning tal ei ole seaduslikku esindajat või seaduslikku esindajat ei ole võimalik kätte saada, on tervishoiuteenuse osutamine lubatud ka patsiendi nõusolekuta, kui see on patsiendi huvides ja vastab tema poolt varem avaldatud või tema eeldatavale tahtele ja tervishoiuteenuse viivitamatu osutamata jätmine oleks ohtlik patsiendi elule või kahjustaks oluliselt patsiendi tervist. Patsiendi varem avaldatud või eeldatav tahe tuleb vastavalt võimalustele selgitada välja patsiendi omaste kaudu. Patsiendi omakseid tuleb teavitada patsiendi tervise seisundist, tervishoiuteenuse osutamisest ja sellega kaasnevatest ohtudest, kui see on asjaolude kohaselt võimalik.
(2) Omasteks käesoleva peatüki tähenduses loetakse patsiendi abikaasat, vanemaid, lapsi, õdesid ja vendi. Omasteks võib lugeda ka muid patsiendile lähedasi isikuid, kui see tuleneb patsiendi elukorraldusest.
 
Ülemaailmse Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa kontori deklaratsioon 121, 25. mai 1994 "Patsientide õigustest Euroopas”
2.6. Patsientidel on õigus otsustada kes, kui üldse keegi, võib olla informeeritud tema asemel.
3.5. Juhtudel, kus on nõutud seadusliku esindaja nõusolek, peab patsienti (kas siis täiskasvanut või last) vastavalt tema võimetele kaasama otsuse tegemise protsessi.
3.7. Igas muus situatsioonis, kus patsient ei ole teadvat nõusolekut võimeline andma ning kui tal ei ole ka seaduslikku esindajat või teist sellel eesmärgil patsiendi poolt määratud esindajat, tuleb sobivaid vahendeid kasutades pakkuda alternatiivset otsuse tegemise protsessi, kus on igati arvestatud teadaolevat informatsiooni ja võimalikult suurel määral patsiendi oletatavaid soove.
 
KIIRABI
 
Lisaks erandile otsustusvõimetuse korral ei anna patsient sisulist teadvat nõusolekut juhul kui inimene on küll otsusevõimeline, kuid aega nõuetekohaseks informeerimiseks ei ole ning abi viivitamatult osutamata jätmine ohustaks inimese elu või kahjustaks oluliselt tema tervist. Sellisel juhul annab patsient põhimõtteliselt ja / ei nõusoleku kiirabi osutamiseks, kuid patsienti tuleb informeerida ning arvestada tema valikutega kohe kui selleks tekib aega. Kiirabi korras tohib tervishoiuteenuseid (sh. üldtunnustamata meetodeid) osutada ka otsustusvõimetutele ilma nõusolekuta, kui abi andmata jätmine või konkreetse üldtunnustamata meetodi kasutamata jätmine ohustaks oluliselt patsiendi elu ja tervist.
 
Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon
Artikkel 8. Eluohtlik seisund
Kui isiku eluohtliku seisundi tõttu ei ole temalt võimalik asjakohast nõusolekut saada, võib isiku tervise huvides osutada temale vajalikku arstiabi viivitamata.
Artikkel 9. Varasem soov
Kui patsient ei ole meditsiinilise sekkumise ajal võimeline oma soovi avaldama, tuleb arvestada tema varasemat sellekohast soovi.
 
 
OTSUSTUSÕIGUSE ÜLEANDMINE
 
Otsustusõiguse oma keha üle võib patsient delegeerida ka teisele isikule kui ta seda soovib. Seda kasutatakse olukorras, kui patsient kuulab teabe küll ära, kuid ei tea mida teha. Tavaliselt palub patsient raviarstil endal lõplik otsus langetada või kaasatakse lähedasi. Sellisel juhul loetakse patsient ise nõusoleku andnuks.

 
Seadusandlus
 
Põhiõigused
Õigusaktid
Patsientide õigused
 
Õigus tervisele
 
Õigus isikupuutumatusele ja enesemääramisele
 
Õigus teisele arvamusele
 
Õigus privaatsusele ja konfidentsiaalsusele
 
Õigus füüsilisele turvalisusele
 
Õigus inimväärikusele
 
Ligipääs õiguskaitsele
 
Kokkuvõte Euroopa patsiendiõiguste harta hindamisest 2011
 
 
06.03.2017
Diabeediravimid võivad tekitada gangreeni
11.01.2017
Uued juhised andmekaitsest ja patsiendi nõusolekust
21.12.2016
Käsimüügi ravimite infolehtede vene ja inglise keelsed tõlked on olemas
14.12.2016
EPE tunneb muret ohjeldusmeetmete kuritarvitamise üle tavahaiglates
30.11.2016
EPE toetab patsientide õigust valida hambaarsti
10.11.2016
EPE osaleb KPMG uuringus terviseandmete liikumise kohta
07.11.2016
EPE uurib kuidas on võimalik parandada vigaseid andmeid digiloos

   Eesti Patsiendite Esindusühing  Kaupmehe 14 10114 Tallinn  Tel 65 66 429 

SEA1
 
Kodulehtede valmistamine