Uudised

 
Sisukaart
   
 

EPE osaleb vastutuskindlustuse seaduseelnõu väljatöötamises

01.06.2016

EPE osaleb vastutuskindlustuse seaduseelnõu väljatöötamises
 

EPE andis 1.06.2016 kirjalikud vastused Sotsiaalministeeriumi küsimustele vastutuskindlustuse seaduseelunõu kohta: 

 

Lp. Heli Paluste

Tervishoiuvõrgu juht

Sotsiaalministeerium

Gonsiori 29, Tallinn

 

Vastutuskindlustusest

1. juuni 2016

Lp. Heli Paluste,

Saadame Teile vastused vastutuskindlustuse kohta esitatud küsimuste osas, millele lisame omalt poolt ühe küsimuse kirja lõpus.

1. Millised võiks olla kutsekindlustusega hõlmatud riskifaktorid (kas kindlustus katab vaid tervishoiuteenuse osutamise või mingitel juhtudel ka ravimite ja meditsiiniseadmetega seonduva, toetavad teenused jne. Kas kindlustus peaks laienema tervishoiuteenuse osutamise asukohas või sellega seonduvalt aset leidnud muudele kahjudele (tervishoiuteenusega seotud transport, õnnetusjuhtumid sellega seoses jne) ning muudele isikutele (tervishoiuteenuse osutaja poolt kasutatavad lepingulised teenuseosutajad jne)?

Jah. Kindlustusega peaks kaetud olema tervishoiuteenuse osutamise kõik aspektid, mis on tervishoiuteenuseosutaja (TTO) vastutusalas. Kuivõrd ravimid ja meditsiiniseadmed on tervishoiuteenuse osutamise peamised tööriistad, siis on loomulik, et TTO vastutab nende tööriistade ohutuse eest ja patsiendile tekitatud kahju peab saama hüvitatud.

Transport, mis on TTO poolt korraldatud või TTO poolt tellitud - on tervishoiuteenuse osa. Seetõttu on vajalik see kindlustusjuhtumite hulka lugeda. Lepinguliste partnerite osas võiks teenuseosutajal olla õigus regressi korras kahju hiljem välja nõuda, sest lepingupartneritelt kahju kättesaamine ei peaks olema patsiendi ülesanne. See aitab omakorda luua suuremat TTO huvi lepingupartnerite poolt osutatud teenuse kvaliteedi vastu.

 

2. Mida võiks hõlmata hüvitise kujunemine – otsene varaline kahju, saamatajäänud tulu, moraalne kahju, ülalpidamine? Kas võtta arvesse muude väljamaksjate poolt makstavad hüvitised, mille maksmine annab kindlustusandjale õiguse väljamakseid vähendada? Kas kirjeldada kahjusid, mis kuuluvad hüvitamisele või kahjusid, mille hüvitamine ei ole kindlustusega hõlmatud?

Tekkinud kahju mõiste peaks jääma üldistele ja juba väljakujunenud alustele, mida kohtutes kahjuks peetakse. Me ei poolda kahju mõiste sisulist muutmist antud süsteemi jaoks.

Seetõttu näeme, et kõik mainitud kahju liigid peaksid hüvitise kujunemises rolli mängima.

Patsiendil ei peaks olema võimalust saada sama tekkinud kahju osas hüvitist mitmelt poolt. Seega on teine küsimus õigustatud.

Pooldame pigem kahjude kirjeldamist, mis kuuluvad hüvitamisele. Põhjus on psühholoogiline. See annab patsiendile kindlustunde selles osas, mida tal on võimalik saada. Kui kirjeldada kahjusid, mis ei ole kindlustusega hõlmatud, siis see tekitab patsiendis tunnet nagu riik sooviks hüvitisi pigem kärpida.  Samuti võib välistuste nimekiri lõpuks muutuda väga pikaks ning see jätab mulje nagu seadusandja oleks pigem keskendunud välistustele kui et hüvitist maksta.

 

3. Milline võiks olla isikute ring, kellel on õigus nõuda kahjude hüvitamist – patsient, ülalpeetavad, perekonnaliikmed jne?

Kui patsient on elus, siis saab kahju hüvitamist nõuda ainult patsient ise. Ta võib selleks määrata esindaja kui soovib. Meie praktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus pöördujaks on keegi patsiendi lähedastest, kuid patsiendi nõusolekut vormistades selgub, et ta ise ei soovi kaebust esitada ega mingil moel hüvitist nõuda. See õigus peab jääma ainult patsiendile endale, ja seda isegi juhtudel kui kõrvalolijatele on selge, et kahju tekkis. Ainult patsient ise saab otsustada, kas ta soovib kahju hüvitamist või mitte.

Kui patsient on surnud, siis peaks nõudeõigus minema seadusjärgsetele pärijatele.

 

4. Milline võiks olla välja makstavate hüvitiste arvestamise metoodika, kas toetate ülempiiri seadmist (üldine või kahjude kaupa) või kahjude tabelit (analoogia liikluskindlustusega)?

Hüvitise suurus peaks olema võimalikult ligilähedane tekkinud kahju suurusele. Seepärast võiks hindajatele jääda rohkem vabad käed.

Samuti võib piirmäära kehtestamine tekitada osades patsientides ootuse, et tal on õigus just seda summat saada ka juhtudes, kus tegelik kahju oli väiksem.

 

5. Kas toetate kohustuslikku või soovituslikku hüvituseelset lepitusmenetlust? Milline võiks olla lepitusmenetluse organisatsiooniline ülesehitus?

Lepitusmenetluse idee ei ole meile antud kontekstis arusaadav, sest aruteludes on mainitud erinevaid põhimõtteid lepitusmenetluse rakendamiseks.

Kui lähtuda lepitusseadusest, siis selle mõistes on lepitaja erapooletu isik, kes püüab pooli lepitada. Kas lepituse eesmärk oleks sel juhul konflikti varane summutamine? Kui lepitusmenetluse tulemusel võtab patsient kaebuse tagasi või on nõus tegelikust kahjust märksa väiksema hüvitisega, siis oleks huvide konflikt lahendatud ja lepitus saavutatud. Aga see ei saa ometi olla eesmärk.

Samuti ei kohaldu see põhimõte meie meelest TTO ja patsiendi suhtele, sest patsient on neis situatsioonides alati nõrgem pool ning pigem vajab tuge ja juhendamist oma juhtumis.

Kui lähtuda selgitusest, mida Mari Amos andis meile patsiendiorganisatsioonide ümarlaual k.a talvel, et lepitusmenetlus on analoogne töövaidluskomisjoniga, siis see on idee, mida väga pooldame.

Töövaidluskomisjoni laadse organi juurde lisamine on väga tervitatav. See komisjon annaks patsiendile väljundi esitada ka muid pretentsioone ja kaebusi tervishoiuteenuse kvaliteedi osas, mis otseselt ei ole kahju põhjustanud. Meie ühingusse pöördujate kaebuste põhjal saame öelda, et ravivea kaebusi (mille tulemusel on tekkinud selge kahju) esitavad patsiendid vaid 31% juhtudest. Kõik ülejäänud kaebused on seotud muude õiguste rikkumistega TTO-de poolt ning neis juhtumites on otsest kahju raske välja tuua. Samas on tervishoiuteenuste hea kvaliteedi ja patsiendikeskuse saavutamiseks väga oluline adresseerida ka neid juhtumeid.

Komisjon võiks toimida kaebustele hinnangu andmiseks ning kui komisjoni meelest on patsiendile tekinud kahju, siis see suunataks edasi juba hindajatele ja kahjukäsitlejatele.   Teine osa kaebustest hüvitiste süsteemi ei jõuaks, kuid patsient saab õiglase hinnangu juhtunule ning tervishoiuteenuste korraldajad saavad info probleemide kohta, et teha teenuste osutamises vajalikke korrektuure. See oleks teenuste kvaliteedi arengule väga positiivse mõjuga.

Kolmas lepitusmenetluse idee, mis aruteludest läbi käinud - on patsientidele nõustamisteenuse osutamine ja abi osutamine esmaseks suhtluseks TTO-dega, süsteemis navigeerimiseks ja avalduste tegemiseks. See on sisuliselt teenus, mida meie ühing on patsientidele alates 94 aastast osutanud ning millist teenust on väga vaja. Selline teenus peaks olema lisaks töövaidluskomisjonilaadsele vaidluste komisjonile ning oleks oluliseks süsteemi osaks.

Selle teenuse abiga saab patsient esmase info oma õigustest, kaebuse esitamise protseduuridest ning selle teenuse käigus antakse patsiendile ka esmane psühholoogiline tugi. Meie kogemus näitab, et lihtne patsiendi murede aktsepteerimine ja inimlik toetus lahendab väga palju pingeid ning viib patsiendi ja TTO vahelise suhtluse sageli hoopis rahulikumale ja arukamale alusele. Riik peaks kirjeldama teenuse põhimõtted ning hakkama seda ostma kogemustega MTÜ-delt. Näiteks on meie ühingul selle teenuse osutamises pikaajaline kogemus ning teenus on piisavalt välja arendatud. Teenuse ametijuhendit töötasime välja ca 10 aastat enne kui see enam-vähem paika loksus. Samuti on teenust piisavalt teavitatud ning inimesed on harjunud meie poole pöörduma. Uue teenuse loomist patsientide nõustamiseks ei pea me otstarbekaks.

 

6. kas toetate edasikaebemenetlust (kohtueelne vaidemenetlus)hüvitisotsuste peale kohustusliku või vabatahtlikuna?

See peaks olema igal juhul vabatahtlik. Vaidemenetluse vabatahtlik kasutamine patsientide poolt oleks selgeks märgiks, et süsteem töötab hästi ja et see täidab oma rolli.

Kui vaidemenetlus on sisuline (mitte lihtsalt eelneva otsuse kinnitamine), siis patsiendid kasutavad seda hea meelega enne keerulise kohtutee valimist.

Kohustuslikuks tegemine võib praktikas tähendada mittetöötava vaidemenetluse pealesurumist patsientidele, kes seda vabatahtlikult kasutada ei tahaks.

 

7. Kas kindlustusandjal võiks olla tagasinõudeõigus hüvitatud kahju ja/või menetluskulude osas?

Mõningatel juhtudel jah, kuid see peab olema selgelt reglementeeritud. Meie arvates peaks tagasinõude õigus tekkima ainult juhul on tõendatud, et patsient on teadlikult süsteemi petnud. Muudel juhtudel (kui näiteks tegu oli ametnike eksituse, arvutusveaga vmt), mis ei ole tekkinud patsiendi süül, tagasinõudeõigust tekkida ei tohiks.

 

8. Milline võiks olla hüvitise maksmise viis – ühekordne, perioodiline?

Selle võiks patsient ise igal konkreetsel juhul valida.

 

9. Millised võiks olla hüvitamismenetluse ajalimiidid?

Maksimaalselt 1 aasta, soovitavalt 6 kuud.

 

10. Kuidas võiksime loodavat süsteemi nimetada?

Meil ei olnud aega süsteemi nime palju küsitleda, kuid kõige täpsemana tunduks Tervishoiu Riskifond

 

Lisaks eelnevatele küsimustele tahaksime tõstatada omakorda küsimuse, millele me ei ole selget vastust seni saanud. Kuidas juhtumeid uuritakse ?

Aruteludest on jäänud mulje nagu vigade tuvastamine ei oleks üheski etapis eesmärgiks ning patsiendile makstakse välja kahju kõigi tekkinud tüsistuste eest. Meile ei tundu selline lähenemine mõistlik.

Tahaksme märkida, et vigade tuvastamine ei tähenda meie meelest süülisele süsteemile tagasiminekut nagu aruteludes on kõlama jäänud. Meie arusaama kohaselt on küsimus selles, kuidas vigadest tekkinud kahju menetletakse ja kas vigade tegijaid vastutusele võetakse või mitte. Mittesüülise süsteemi puhul vigade tegijaid vastutusele ei võeta, kuid see ei tähenda ei viga kui selline või teenuse teatud ebakvaliteetsus jääks tuvastamata.

Patsientidele on väga oluline teada saada, mis tegelikult juhtus. Seepärast näeme, et siiski tuleb juhtumeid põhjalikumalt uurida ning vigu tuvastada. Süsteem peaks keskenduma sellele kas viga tehti või kas ebakvaliteetsus toimus ning mitte sellele, kes otseselt vea tegi või kes konkreetselt juhtunu eest vastutab.

Seetõttu rõhutame vajadust pöörata rohkem tähelepanu juhtumite uurimisele ning selle teostamiseks selgete mehhanismide loomisele.

Leiame, et juhtumite uurimise etapis on oluline, lisaks kahju suuruse määratlemisele, ka tuvastada kas TTO tegevus või tegevusetus on põhjuslikus seoses patsiendile tekkinud kahjuga. Selle määratlemiseks ei saa mööda minna TTO tegevuse uurimisest, kuid milline mulje meil on hetkel jäänud.

 

Loodame, et meie kiri  annab Teile täiendavaid ideid vastutuskindlustuse süsteemi väljatöötamises. Oleme valmis teemat arutama kui peate seda vajalikuks.

 

Oleme endiselt vastutuskindlustuse süsteemi loomise idee tugevad pooldajad ning meil on hea meel praeguste arengute üle Sotsiaalministeriumis.

 

 

Lugupidamisega,

 

Pille Ilves

EPE juhataja

 
Uudised
 
Uudiste arhiiv
 
 
06.03.2017
Diabeediravimid võivad tekitada gangreeni
11.01.2017
Uued juhised andmekaitsest ja patsiendi nõusolekust
21.12.2016
Käsimüügi ravimite infolehtede vene ja inglise keelsed tõlked on olemas
14.12.2016
EPE tunneb muret ohjeldusmeetmete kuritarvitamise üle tavahaiglates
30.11.2016
EPE toetab patsientide õigust valida hambaarsti
10.11.2016
EPE osaleb KPMG uuringus terviseandmete liikumise kohta
07.11.2016
EPE uurib kuidas on võimalik parandada vigaseid andmeid digiloos

   Eesti Patsiendite Esindusühing  Kaupmehe 14 10114 Tallinn  Tel 65 66 429 

EEA GRANTS / NORWAY GRANTS Sotsiaalministeerium KÜSK Balti-Ameerika Partnerlusprogramm Avatud Eesti Fond Hasartmängumaksu nõukogu Tallinna linn Open Society Institute Mental Disability Advocacy Center Euroopa Sotsiaalfond
 
www kujundamine