Valitsus kinnitas eelnõu, mis loob õigusliku selguse olukordadeks, kus patsiendi terviseseisund muudab ta ohtlikuks iseendale või ümbritsevatele. Sealjuures ei ole tegemist tahtevastase psühhiaatrilise raviga. Uus regulatsioon lubab äärmisel vajadusel ja kindlate reeglite alusel piirata patsiendi liikumisvabadust ka kiirabis, intensiivravis ja statsionaarses õendusabis, samas seades esikohale inimväärikuse ja ohutuse.
Seaduseuuendus on kasvanud välja tervishoiuasutuste tagasisidest ja Õiguskantsleri seisukohast, et ilma seaduseta jääb risk ja vastutus ravimeeskonna kanda.
„Täna töötavad meie tervishoiutöötajad erakorralises meditsiinis, kiirabis, statsionaarses eriarsti ja õendusabis justkui hallis alas. Kui inimene on terviseseisundi tõttu segaduses ja seega ei ole otsusevõimeline, tuleb tema enda, teiste patsientide ja personali kaitseks kiiresti sekkuda. Seni on puudunud väljaspool psühhiaatriaosakonda selleks selge seaduslik alus,“ selgitas Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna nõunik Made Bambus. „Uus kord annab kindlad raamid. Sekkuda tohib vaid siis, kui see on vältimatu elude ja tervise säästmiseks, tehes seda viimase meetmena, võimalikult lühiajaliselt ja patsiendi väärikust austades.“
Seni lubas seadus patsienti tahtevastaselt vaos hoida vaid psühhiaatriaosakonnas tahtevastase ravi korral. Praktiline vajadus on aga oluliselt laiem. Tervishoiutöötajate seas läbi viidud küsitlus näitas, et 45% vastanutest puutub vajadusega patsienti füüsiliselt takistada kokku vähemalt kord kuus ning ligi kümnendik teeb seda igapäevaselt.
Seadusemuudatus on vajalik eelkõige kahes tüüpsituatsioonis, mis on haiglates ja kiirabitöös sagedased. Esiteks intensiivravis, kus narkoosi alt ärkav või deliiriumis patsient on desorienteeritud ega saa oma käitumisest aru. Segadusehoos võib ta rebida oma keha küljest elutähtsaid aparaate, kanüüle või hingamistorusid, seades oma tervist vahetusse ohtu. Teine levinud olukord puudutab kiirabi, kus joobe või terviserikke tõttu agressiivseks muutunud patsient ründab kitsas sõidukis brigaadiliikmeid, muutes abi andmise võimatuks ja ohtlikuks.
Lääne-Tallinna Keskhaigla juhatuse liige, õendusjuhtAleksei Gaidajenko kommenteeris, et haigla igapäevase töö keskmes on alati patsiendi ohutus – iga otsus, mida tehakse, peab ennekõike kaitsma patsienti tõsise tervisekahju eest. „Paraku satuvad tervishoiutöötajad sageli olukorda, kus narkoosist ärkav või ägedas meeltesegaduses patsient ei saa oma käitumisest aru ja võib tahtmatult endale ohtlik olla. Näiteks tõmmatakse välja kanüüle või hingamistorusid ning seatakse ohtu operatsiooni tulemuse ja paranemise. Sellistel hetkedel on füüsiline vaoshoidmine lühiajaliseks ja selgelt eesmärgistatud kaitsemeetmeks. See pole mitte karistus, vaid viis ennetada patsiendi enda kahjustamist, kuni ta on taas otsustus- ja arusaamisvõimeline,“ selgitas Aleksei Gaidajenko ning tõdes, et tegu on kauaoodatud seadusemuudatusega, mis annab kogu protsessile selged reeglid ja õigusliku kindluse.
Eelnõuga kehtestatakse ranged nõuded, mis kaitsevad patsienti liigse jõukasutuse eest. Füüsiline vaoshoidmine on lubatud vaid viimase abinõuna ehk olukorras, kus rahulik vestlus ja selgitamine ei ole andnud tulemust. Iga selline juhtum tuleb korrektselt dokumenteerida ning patsient peab olema meedikute pideva ja kõrgendatud järelevalve all.
Kui oht on möödas ja patsient on rahunenud, selgitab arst talle tehtud toiminguid ja nende põhjuseid. See aitab vähendada juhtunust tekkida võivat hingelist traumat ja taastada usaldust ravipersonali vastu. Inimesel ja tema omastel säilib õigus esitada kaebusi ja teha omapoolseid märkusi, mis lisatakse tema haigusloosse. Kõigi rakendatud ohjeldusmeetmete kohaldamine tuleb dokumenteerida ning tagada patsiendi pidev jälgimine ja vajaduse korral meditsiiniline sekkumine kogu meetme rakendamise vältel.
Seaduseelnõu liikus valitsusest edasi arutamiseks Riigikogusse. Nii patsiendi kui ka tervishoiutöötaja kaitseks mõeldud seadusemuudatused on kavandatud jõustuma 2026. aasta juulist.