Uudiste arhiiv

 
Sisukaart
   
 

EPE esitas seisukoha töövõimereformi eelnõu osas

13.02.2014

EPE esitas seisukoha töövõimereformi eelnõu osas
 

13. veebruaril 2014 esitas EPE sotsiaalministeeriumile arvamuse töövõimetoetuse seaduse eelnõule:

 

Lugupeetud Hr. Taavi Rõivas
Sotsiaalministeerium
Gonsiori 29
15027 Tallinn                                                                                         13.veebruar 2014.a
 

Seisukoha esitamine töövõimetoetuse seaduse eelnõu osas

Eesti Patsientide Esindusühing (EPE) tänab, et  Sotsiaalministeerium on edastanud  arvamuse avaldamiseks töövõimetoetuse seaduse eelnõu koos seletuskirjaga. Samas märgime kahetsusega, et EPE on kaasatud alles faasis kui eelnõu on juba valmis ning põhimõttelistes reformi alustes kaasarääkimiseks tundub olema hilja.

Toetame Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu poolt 31.01.2014.a töövõimetoetuse seaduse eelnõule esitatud arvamust, kus on toodud välja asjakohased ja õigustatud argumendid, mida tuleb eelnõu edasisel menetlemisel kindlasti arvestada. Omalt poolt märgime järgmist:

 

Süsteemse lähenemise vajadus

Teema käsitlemisel on oluline järgida ÜRO Puuetega inimeste õiguste konventsiooni (Konventsioon), mis  käsitleb puudega inimest õiguste omajana ja aktiivse ühiskonna liikmena, kellel on õigus täielikule ja tõhusale osalemisele ning kaasatusele ühiskonnas.

Konventsiooni paljude artiklite hulgas on kirjeldatud puuetega inimeste õigust tööle teistega võrdsetel alustel sh soodustades ja kaitstes õiguse tööle teostamist. Kuivõrd see ei ole konventsiooni ainuke artikkel, siis reformi plaanides peaks riik esitama endale küsimuse, et kuidas oleks võimalik kõige optimaalsemalt tagada kõik õigused, kuidas peaks toimima kogu süsteem ning kuidas võimaldada puuetega inimestele väärikas toimetulek kompleksselt. 

 

Töövõimetuse / töövõime hindamise ületähtsustamine

Riigi viimase aja arenguid jälgides tundub meile, et inimeste olukorra hindamisest on saanud riigile  ainuke võtmeküsimus sotsiaalvaldkonna arendamisel, kuid komplekse süsteemi väljaarendamisse pigem ei panustata. Tundub arusaamatu, miks on järjekordselt vaja reformida töövõimetuse/töövõime määramise süsteemi, kui viimane suur reform selles osas ei toimunud sugugi ammu, kui eesmärgiks seati puuetega inimeste individuaalsuse arvestamine (töövõime kaotuse 40-100% seitsme-astmelise süsteemi loomine). Selles valguses tundub käesolev reform tagasiminekuna, sest tööhõive eesmärki esiplaanile seades, hüljatakse individuaalsuse põhimõte, st iga inimese seisundit arvestav seitsme astmeline töövõimetuse protsent määramine asendatakse, vaid kahe astmega.

 

Vähenenud töövõimega  inimesi huvitab pakutav abi, mitte siltide vahetamine

Kuigi esmapilgul tundub töövõimetuse asemel tähelepanu pööramine allesjäänud töövõimele positiivse ja vajaliku käsitluse muudatusena, siis peame vajalikuks märkida, et meie ühingu poole ei ole pöördunud kliente, kes peaks oluliseks, milline on tema seisundi ametlik nimetus või milline ametiasutus temaga tegeleb. EPE kliente huvitab, kuidas koos oma puude või raske kroonilise haigusega olla täisväärtuslik ühiskonnaliige, millised süsteemid on tema vähenenud toimetulekuvõime ületamiseks loodud ning kui lihtne ja sujuv on ametiasutustega suhtlemine. Samuti on meie klientidele väga oluline kas nende sissetulek võimaldab elementaarset inimväärikust. Iga vähenenud euro meie klientide sissetulekus on omanud olulist kaalu igapäevaeluga toimetulekus ning suurendanud veelgi  vaesusesse langemist ja tervisliku seisundi halvenemist.

Olukorras, kus tööandjaid pole piisavalt motiveeritud puuetega inimeste erivajaduste arvestamiseks  ning paindlike töötingimuste loomiseks, pole alust arvata, et pelgalt töövõimetuse ümbernimetamisega töövõimeks hakkaksid tööandjad oluliselt muutma oma igapäevategevust ning tööle võtma inimesi, kes vajavad lühemaid tööpäevi või eritingimusi töökohal või suhtlemisel. Samuti ei ole näha meetmeid tööandjatele, kes on juba vähenenud toimetulekuga isikuid tööle võtnud, kuid kes mõne aja möödudes on sellest väsinud ja loobuvad.

Kahjuks ei näe meie ühing eelnõus piisavalt meetmeid vähenenud töövõimega inimeste töölesaamise võimaluste avardamiseks ning kogu reform ei tundu veenev.

 

Kas reformi eesmärgiks on varjatud soov toetusi vähem maksta?

Me ei saa märkimata jätta tekkinud kahtlust, et kas käesolevat reformi ei kannusta hoopis majanduspoliitiline  otsus, mille varjatud eesmärgiks on kasvanud puuetega isikute arvu vähendada ning vähenenud töövõime eest senisest vähem hüvitist (toetust) maksta, sest valdav enamus töövõimet toetavaid meetmeid on rakendatavad ka kehtiva seaduse alusel. 

Mäletame veel valusalt näiteks haigushüvitiste vähendamist kui esmapilgul vähenes vaid ajutise töövõimetushüvitise protsent 10% võrra (80%-lt 70%-le), kuid tegelikult muutus ka ühe kalendripäeva keskmise tulu arvestamise metoodika, mille tagajärjel saavad patsiendid 70% asemel kätte vaid 1/3 oma palgast.  Sellise kokkuhoiupoliitika tulemusena on Eesti olukorras, kus vaid 6% töötajatest ei käi haigena tööl (2013 a CV keskuse netiküsitlus, millest võttis osa rohkem kui 2000 vastajat). Haiguste õigeaegne tuvastamata jäämine ning pikaleveninud haigused on omakorda soodne pinnas pikaajalise töövõimetuse tekkimiseks.

 

Töövõime ulatuse tuvastamine on eelnõus selgusetu ja hägune

Oleme selles osas väga murelikud, sest käesoleva eelnõu § 5 kirjeldatud töövõime ulatuse  tuvastamine on hägune ja arusaamatu. EPE´le on selgusetu, kuidas hakatakse töövõimet reaalselt määratlema ning kas vastavad sotsiaalministri määrusega kehtestatavad töövõime hindamise alused (arvväärtused tegutsemispiirangule) lähtuvad sihtgrupi huvidest ja reaalsest abivajadusest või mitte. Seetõttu puudub meil isegi võimalus anda hinnangut töövõime hindamise aluste metoodikale, mis antud eelnõu kontekstis on võtme tähtsusega.

 

Ümberhindamise reformi tegelik kasu on kaheldav

Oleme arvamusel, et Töövõimetoetuse seaduse eelnõus plaanitud reform kahjuks olulist efekti puuetega inimeste toimetulekule ei anna ning riik peaks enne reformi käivitamist kiiremas korras teostama majandusanalüüsid, mis võimaldaks välja arvestada, kas töövõimetuse hindamise süsteemi muutmisega seotud majanduskulud on õigustatud.

 

Eelnõuga plaanitud kulude ohjamine ei anna vajalikke tulemusi pikas perspektiivis

Eelnõu seletuskirjast kumab läbi mure püsiva töövõimetusega inimestele makstud pensionikulu tõusmise pärast ning viidatud on „võimalikule“ püsiva töövõimetuse hüvitiseskeemi mittesihipärase kasutamisele.   Samas ei ole läbi viidud uuringuid püsiva töövõimetusega inimeste arvu pideva suurenemise tegelike põhjuste kohta. Julgeme väita, et suurenemise trendi põhjuseks on puuduvad asjakohased teenused töövõime kaotamise ennetamiseks, oluliselt vähenenud ajutise töövõimetuse hüvitis, puuduvad või vähetulemuslikud sotsiaalteenused, taastusravi ja rehabilitatsioon. Kindlasti ei anna puuetega inimestele makstavate toetuste vähendamine või saajate arvu vähendamine bürokraatlike takistuste seadmisega tulemusi ühiskonna töövõime parandamisele pikas perspektiivis. Oluline on eelkõige luua sobiv, ühtne ja toimiv süsteem töövõime taastamiseks, püsiva töövõimetuse ennetamiseks ning pikaajalise töövõimetusega inimestele vajaliku toetuse tagamiseks.

 

Töövõime hindamise aluseks plaanitavad andmed on puudulikud

Täiendavalt teeb muret asjaolu, et töövõime hindamisel on oluliseks tõendiks tervise infosüsteemis olevate andmete kogum, milles sisalduvad andmed on sageli puudulikud. Ka Riigikontroll on jaanuaris 2014.a avaldatud aruandes juhtinud tähelepanu asjaolule, et e-tervise süsteemis olevaid andmeid ei ole võimalik kasutada ravitööks, riikliku statistika tegemiseks, registrite pidamiseks ega järelevalveks. Eeltoodu pinnal on kaheldav, et  tervise infosüsteemis olevad andmed ja teave on piisavad määratlemaks isiku abivajadust ja võimekust.

 

Eelnõu ei täida töövõime kaotuse ennetamise eesmärki

Eelnõu seletuskirja kohaselt on reformi üks eesmärke töövõime kaotuse ennetamine, kuid eelnõust kahjuks ei selgu, milliste tegevustega plaanitakse tagada inimese töövõime kaotuse ennetamine. Samuti ei nähtu kuidas paraneb inimeste kättesaadavus taastusravile ja rehabilitatsioonile.

 

Töövõimetoetuse reform kordaks viga rehabilitatsioonisüsteemis

Eesti rehabilitatsionisüsteem on üles ehitatud peaasjalikult hindamisele, milles teenuste olemasolusse ja arendamisse ei panustata. EPE poolt 2013 a läbiviidud KOV-idele suunatud küsitluses sõnastas olukorra ilmekalt üks vastanutest: „Hulk ressursse kulutatakse rehabilitatsiooniplaanis mahukale hindamisele, kuid puudub teenuste enda rahastus ja inimene on järjekordades aastaid.   Sel ajal lõpeb aga plaani kehtivusaeg ja sama asja hakatakse sama suure ressursimahuga hindama.“

Kahjuks näeme käesolevas töövõimetoetuse seaduse eelnõus sama trendi. Suur hulk tähelepanu on pööratud hindamisele, kuid töövõime säilitamiseks ja tööle saamise toetamiseks ei ole näha ei meetmeid ega nende tekkimiseks vajaliku keskkonna tagamist.

 

Eelnõu muudab arusaamatuks töövõime toetuse õigusliku mõiste

Kuna antud reformiga plaanitakse tunnistada kehtetuks töövõimetuspensioni mõiste  ja seda riikliku pensionikindlustuse seaduses käsitlevad § 2. ja 3. peatükk, siis jääb  arusaamatuks, millisena on vastav toetus edaspidiselt õiguslikus mõttes käsitletav. EPE hinnangul tuleks juhul kui töövõimetoetus on käsitletav jätkuvalt pensionina,  riikliku pensionikindlustuse seaduse § 2  lisada viide kõnealusele sihtgrupile. Tundub kummaline töövõime täieliku puudumise korral töövõimetoetuse maksmine.

 

Võimaldada terviseandmete avaldamise osalist keelamist

Eelnõu § 6 lg 1 eeldab inimese automaatset nõusolekut terviseandmete avaldamiseks täielikus mahus kui ta on esitanud töövõime hindamise taotluse. Andmetele juurdepääsu saab ka Töötukassa poolt kaasatud tervishoiuteenuse osutaja. Korraldavast sotsiaalministri määrusest nähtub, et tervise infosüsteemist väljastatavad andmed on valikulised nii perioodi, milleks on viis aastat kui ka sisu osas st diagnoosideks valitakse ekspertiisiks need, millest tingitud tervisehäired eeldatavalt põhjustavad töövõime vähenemist. EPE hinnangul tuleb taotluse esitamise avalduse fakt ja nõusolek terviseandmete avaldamiseks omavahel eraldada. Isikutele tuleb anda võimalus keelduda nõusoleku andmisest osaliselt ning võimaldada mitte avaldada informatsiooni, mis ei ole töövõime hindamiseks olulised, kuid mis võivad tekitada ebavajalikke eelarvamusi (n. info abortide, põetud suguhaiguste vmt kohta). Kahjuks võime oma ühingu kogemustele toetudes öelda, et sellised eelarvamused on praktikas kerged tekkima ning on soodsaks pinnaseks diskrimineerimisjuhtumitele.

 

Sätestatud aktiivsusnõuded võivad inimesi ebaõiglaselt välistada

Plaanitav töövõime reform keskendub inimese enda aktiivsuskohustusele, mille järgimata jätmisel on mitmeid isiku jaoks olulisi tagajärgi nt töövõimetoetuse maksmise peatamine.

EPE hinnangul on tervisehäiretega või puudega inimeste puhul oluline arvestada sellega, et tegemist on sihtgrupiga, kes vajab oma õiguste teostamisel abi, selgitusi ja juhendamist. Lähtudes eeltoodust on oluline läheneda aktiivsuskohustuse täitmisele paindlikult andes täiendavaid võimalusi ja viise kohustuste täitmiseks. Nt Eelnõu § 18, 19 kohaselt on õigus töövõime toetuse maksmine peatada juhul kui isik ei täida mõjuva põhjuseta teatud nõudeid. Juhul kui nimetatud mõjuv põhjus seisneb selles, et inimesel puudub temast mitteolenevatel põhjustel võimalus kohustust täita (transporti muretseda kuna ei ole raha vms), siis tuleks lähtuda inimlikust printsiibist ja mõjuv põhjus täidetuks lugeda. Ka tuleks võimaldada ennast töötuna arvele võtnud teatud puude raskusastmega isikutel igakuise Töötukassasse vastuvõtule mineku asemel muude võimaluste kohaldamine (suuline kontakt telefoni teel vms). Aktiivsusnõudeid ei saa esitada ka juhtudel kui tööl käimisega kaasnevad kulud ületaksid saadava palga või oleks järelejääv palk ebamõistlikult väike.  Arvestatud ei ole ka isikute psühholoogilise seisundiga kui aktiivsust takistab tugev heitumus või depressioon. Sellistel juhtudel on vaja ette näha toetavaid meetmeid inimese psühholoogilise seisundi parandamiseks, sest kindlasti ei ole neil juhtudel abi pelga hirmu tekitamisest toetuse kaotuse ees, mis tundub olema käesoleva eelnõu üheks meetmeks.

 

Eelnõus puuduvad meetmed juurdepääsetavuse tagamiseks

Täiendavalt on oluline märkida, et eelnõust ei nähtu, mil viisil arvestatakse Konventsiooni artiklis 9 sätestatud juurdepääsetavuse tagamise nõuet puudega inimestele. Juhul kui inimene on raske või üliraske puudega, võib oluliseks takistuseks saada transpordi puudumine, puuduv juurdepääs ehitistele jms. Kuidas korraldatakse vastava takistuse kõrvaldamine, et puudega inimene saaks realiseerida oma õigusi ja koguda ning esitada nõutavaid andmeid? Kas kohalikele omavalitsustele antakse nimetatud ülesannete täitmiseks sihtotstarbelist hüvitist vms?  Kindlasti ei piisa liikumispuudega inimestele ainult töökoha kohandustest, vajalikud on kodu kohandused, abivahendid kodus n lisaseadmed pesemisel, tõstukid, trepironijad, kortermaja väljapääsude kohandamised jms. Samuti võib tööl käimiseks olla oluline palju suuremad võimalused liikuda avalikus ruumis, ligipääsud tervisekeskustesse või apteeki, mis paraku pole igal pool ligipääsetavad vaegnägijatele ja liikumispuudega inimestele.

 

Arsti juurde mittepääsemine ei saa olla õigustuseks töövõime hindamise menetluse lõpetamiseks.

Eelnõu § 6 lg 4  kohaselt annab Töötukassa inimesele täiendava tähtaja arsti vastuvõtule pöördumiseks juhul kui ei ole täidetud eelnev arsti visiidil käimise nõue kolme kuu jooksul. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et nimetatud kohustuse tähtaegsel täitmata jätmisel on Töötukassal õigus töövõime hindamise menetlus lõpetada.

EPE leiab, et säte vajab täpsustamist eelkõige osas, millest Töötukassa ametnik vastavat tähtaega määrates lähtub. Üldteada on fakt, et eriarsti juurde pääs on keeruline ning vastuvõtule pääseb mõnigatel juhtudel alles mitme kuu pärast. Samuti võib olla tegemist olukorraga, kus inimesel puudub võimalus tervislikel või majanduslikel põhjustel arsti juures käimiseks. EPE hinnangul ei tohiks pikad järjekorrad arsti juurde ega inimese tervislikud või majanduslikud põhjused saada põhjuseks töövõime menetluse lõpetamiseks.

 

Toetuse suurus peab olema vastavuses isikute tegeliku olukorraga.

Eelnõu § 13 reguleerib töövõimetoetuse suurust. EPE rõhutab, et toetuse suurus peab olema vastavuses isikute tegeliku olukorra ja vajadustega ning arvestama isiku eelnevat tööpanust. Arusaamatu on, kuidas toetuse määratlemine vaid kahel alusel so osalise töövõimega ja puuduva töövõimega isikud tagab isikute õiglase kohtlemise. Esineb oht, et selline käsitlus puudega inimeste puhul ei ole nende olukorrale vastav ega järgi Konventsiooni artiklis 28 sätestatud sotsiaalse kaitse tagamise põhimõtet. 

 

Dubleerivate toetuste mittemaksmine vajab täpsustamist.

Töövõimetoetuse õiguse määratlemisel lähtutakse eelnõus põhimõttest, et inimene ei saaks dubleerivaid toetusi (Eelnõu § 12 lg 4-7). Nimetatud põhimõte on õigustatud juhul kui lisakulutused on kaetud teise hüvitisega ning iga määratud toetus katab selle eesmärgi tegeliku kulu. Juhul kui on oht, et puudega inimeste tegelikud vajadused  jäävad katmata, tuleb nimetatud põhimõte üle vaadata ja vajalikud erandid teha.

 

Töövõime ja puude raskusastme hindamine erinevates asutustes külvaks segadust

Töövõime hindamine Töötukassa poolt ja puude raskusastme hindamine Sotsiaalkindlustusameti poolt tooks tervisekahjustusega inimestele kaasa segadust ning veelgi suuremat asjaajamist ametiasutustes. Tervisekahjustusega inimestele ning nende pereliikmetele on olnud juba praegu töövõimetuse ja puude taotlemine liiga keeruline ja bürokraatlik, kuid kavandavad muudatused, mis panevad inimesi erinevate taotluste esitamisel korduvalt arstide vahet käima ning taotlusi erinevatele asutustele vormistama põhjustab inimestele veel rohkem vaeva ja kulutusi ning lisanduvat rahulolematust. Puudetoetus on ju otseselt seotud inimese kulutustega kõrvalisele abile, mis jällegi on omavahel vägagi seotud tema aktiivsusega. Seega peaks puudetoetus olema seotud inimese töövõimega ja tema seotusega tööturul või sinna sisenemisega. Töövõime ja puude raskusastme hindamise süsteem tuleks teha inimesele võimalikult lihtsaks ning otseselt seotuks tema reaalsete vajaduste ja kulutustega.

Samuti ei tundu mõistlik kui põhjendamatult suur ressurss kulutatakse sama sihtgrupi hindamiseks korduvalt erinevate hindamisasutuste poolt erinevates menetlustes (sh ka rehabilitatsiooniplaani koostamiseks) ning vajalikele toetustele ja teenustele raha enam ei jätku.

 

Eeltingimused tervisekahjustusega inimeste tööturule sisenemiseks pole täidetud

Omavalistsustes puuduvad sotsaalteenused, mis tagaksid tervisekahjustuse või puudega inimeste aktiivsusnõuete täitmise. EPE poolt 2013 aastal läbiviidud uuringust (vt lisa) selgus, et puuetega inimestele on üle poolte ettenähtud teenustest kättesaamatud ning näiteks sotsiaaltranspordi teenus ei ole kättesaadav 26% omavalitsustes. Inimeste vajadused sotsiaaltransporditeenuseks on juba praegu palju suuremad, kui saaks rahuldavaks pidada, rääkimata siis neist vajadustest, mis tekivad inimeste tööga hõivatuse juures. Arvestades olukorda, kus sotsiaalteenuste kvaliteet ja kättesaadavus on enamikes omavalitsustes madal, siis ei ole erivajadusega inimestel võimalik täita aktiivsusnõudeid ega olla hõivatud tööga. Iga aastaga on halvenenud taastusravi kättesaadavus ning suurenenud patsiendi omaosalus, mille tõttu on pikaajaliste tervisekahjustusega inimeste töövõime suurenemise võimalus küsitav.

 

Rehabilitatsiooni kättesaadvus ja tulemuslikkus madal

Puuduvad väljatöötatud rehabilitatsiooniprogrammid erivajadusega inimestele, pädevad spetsialistid ning tulemuslikule tööle orienteeritud rehabilitatsioonimeeskonnad, kes tunnevad sihtrühma ning pakuvad rehabilitatsiooni nii sisu kui mahu poolest lähtuvalt inimese vajadustele ja eesmärkidele.

 

Puuetega inimestele ei saa panna kohustust hüvitada ametnike vead

Eelnõu § 20 kohaselt on Töötukassal õigus nõuda aluseta määratud ja makstud töövõimetoetus selle saajalt tagasi. Ei ole selge, mis on  nimetatud nõude alused ja tähtajad. Ei ole üheselt arusaadav, mida hõlmab endas määratlus „õigusliku aluseta määratud ja makstud“ st kas see hõlmab ka juhtumeid, mil ametnik on teinud vale otsuse. Nimetatud juhul peab tagasimaksmise kohustus olema hoopis vea teinud ametnikul mitte puudega inimesel, kes on toetuse kulutamisel lähtunud oma õigustatud ootusest.

Samuti juhime tähelepanu asjaolule, et TMS § 131 lg 1 p 2 ja p 10 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata puudega inimese sotsiaaltoetusele ja riiklikule pensionile seaduses sätestatud ulatuses.

 

Ekspertide kaasamise vajaduse määratlemine on ebaselge

Eelnõu § 7 lg 1 sätestab, et Töötukassa hindab inimese töövõimet, kaasates vajadusel tervishoiuteenuse osutajad ja teisi eksperte. Hetkel jääb arusaamatuks, millal see vajadus tekib, mis on selle aluseks ning kas vastav töötaja on piisavate eriteadmistega langetamaks kohane ja õigustatud otsus spetsialisti kaasamise vajaduse määratlemiseks.

 

Töövõime puudumist elukestva seisundina ei saa käsitleda erandina.

Eelnõu § 8 lg 2 käsitleb puuduva töövõime määratlemist erandjuhtumil kuni vanaduspensionieani. EPE teeb ettepaneku sõnastada nimetatud säte järgnevalt „Töövõime puudumine tuvastatakse kuni pensionieani, kui üliraskes seisundis oleva inimese haiguse iseloomu ja eeldatavat kestust arvestades puudub prognoos paranemiseks või tegemist on degeneratiivse haigusega“.

 

Vaidluste lahendamise protseduur vajab täpsustamist ning isikule toetavate meetmete võimaldamist

Eelnõu 5. peatükk käsitleb vaidluste lahendamist. EPE hinnangul tuleb sihtgrupi huvide tagamiseks lisada ka selgitus vaide esitamise tähtaegade kohta ning selle kohta, et isikul on õigus pöörduda ka kohtusse ning millised on viimasel juhul tähtajad. Samuti tuleb puuetega isikutele ette näha konkreetsed abimeetmed (näit tasuta õigusabi ja huvikaitsja teenus) vaidluste lahendamise toetamiseks.

 

Lihtkirjaga saatmine tuleb asendada tähitud kirjaga saatmisega.

Eelnõu mitmes sättes on märge, et Töötukassa saadab dokumendid taotlejale vastavalt viimase poolt avalduses märgitule so kas elektrooniliselt või lihtkirjaga või teeb avalikult kättesaadavaks töötukassa kohalikus osakonnas.

EPE hinnangul ei ole õiguspärane saata dokumente inimesele lihtkirjaga juhul kui dokument on edasikaevatav.  Lihtkirjaga  võib  saata  üksnes  korralduslikke  dokumente, mille puhul ei kehti kaebeõigus. Inimese jaoks on oluline, et ta oleks teadlik tähtaegadest ja kaebeõigusest, mistõttu EPE teeb ettepaneku asendada lihtkirjaga dokumendi edastamise võimalus läbivalt eelnõus tähitud kirjaga edastamise kohustusega.

 

Täpsustamist vajab töövõime ulatust sisaldava dokumendi saatmise viis. 

Eelnõu § 10 kohaselt väljastab Töötukassa inimese soovil talle dokumendi, mis tõendab tema osalist või puuduvat töövõimet ja selle kestust. Paragrahvis on jäänud märkimata viis, millisel teel dokument väljastatakse. EPE teeb ettepaneku täiendada paragrahvi sõnastusega „ vastavalt isiku poolt taotletud viisile“.

 

Lähtudes eeltoodust oleme arvamusel, et eelnõus on mitmeid küsitavusi ja probleeme, mis vajavad tõhusat täiendavat analüüsi.   

EPE hinnangul ei taga Eelnõu praegusel kujul eelnõu seletuskirjas toodud eesmärke ning sihtgrupi huvide piisavat kaitset.

 

Teeme ettepaneku lükata kavandatav reform edasi kuni on tagatud eeltingimused tööhõivesse sisenemiseks ning on koostatud asjatundlik arengukava ja detailne tegevuskava Puuetega Inimeste Õiguste Kaitse Konventsiooni rakendamiseks.

 

Konventsiooni arengukava koostamiseks on oluline alustada tõsist tööd süsteemse lahendusstrateegia väljatöötamiseks. Oluline on kutsuda kokku pädev ja tasakaalustatud töögrupp, kuhu kaasata sotsiaalsüsteemide ülesehitamist tundvad spetsialistid. Lisaks tellida vajalikud uuringud ja analüüsid asjatundjatelt ning muuta sihtgruppide kaasamine sisukaks ja õigeaegseks.

Meie arusaama järgi peaks koostatav strateegiline arengukava kirjeldama soovitud sotsiaalsüsteemi ülesehitust tervikuna ning sisaldama vähemalt järgmisi allolevaid komponente:

  • kirjeldada vajamineva sotsiaalsüsteemi alused ja põhimõtteline struktuur
  • määralteda erinevate sihtruppide suurus, vajaminevate teenuste ja toetuste liigid ja maht (kirjeldada miinimum ja maksimum pakett, maksimaalsed ooteajad jm)
  • leida soovitud süsteemi jaoks kulutõhusaim(ad) haldusmehhanism(id)
  • kirjeldada teenuste ja abivõimaluste käivitamiseks ja arendamiseks vajaliku keskkonna loomise komponendid ja nende tagamise plaan sh:
  1. koolitusvajadus ja personali väljaõppe tagamine
  2. kvaliteedistandardite loomiseks vajalik mehhanism
  3. programmrahastuse loomine kindlate teenuste kävitamise stardikulude hüvitamiseks ja  arendamiseks
  4. kirjeldada teenuste püsimajäämise ja jätkusuutlikkuse tagamise skeem kindlas mahus
  5. leida valdkondadevahelise sidususe saavutamise lahendused
  6. meetmed tööandjate motiveerimiseks nii töötajate tervisesse panustamiseks, vähenenud töövõimega inimestele töö pakkumiseks kui sotsiaalabi võimaldamiseks ühiskonnas
  7. tõhusa järelvalve ja kaebuste lahendamise mehhanismi kirjeldus
  8. planeerida süsteemi pideva arengu ja innovatsiooni võtmekompenendid
  • jagada plaan etappideks, koostada eelarve ja ajakava
  • viia läbi mõjude analüüs

Arvame, et kuigi vajaliku ja soovitud taseme saavutamine võib võtta pikki aastaid ning koheselt ei pruugi olemas olla piisavalt ressurssi plaani täismahus saavutamiseks, siis tervikliku ja süsteemse ning tulevikku vaatava lahenduskava olemasolu sotsiaalsüsteemi väljatöötamisel on ülioluline ühiskonna toimetuleku targaks toetamiseks, toimetulematuse ennetamiseks, sotsiaalse turvatunde saavutamiseks ühiskonnas ning riigi ressursside teadlikuks ja kulutõhusaks planeerimiseks.

 

Lugupidamisega

 

Pille Ilves                                                                               

/allkirjastatud digitaalselt/

 

 

Ava kiri .doc dokumendina

>>
EPE Seisukoht töövõimetoetuse seaduse eelnõu osas 13.02.2014

 
Uudised
 
Uudiste arhiiv
 
 
06.03.2017
Diabeediravimid võivad tekitada gangreeni
11.01.2017
Uued juhised andmekaitsest ja patsiendi nõusolekust
21.12.2016
Käsimüügi ravimite infolehtede vene ja inglise keelsed tõlked on olemas
14.12.2016
EPE tunneb muret ohjeldusmeetmete kuritarvitamise üle tavahaiglates
30.11.2016
EPE toetab patsientide õigust valida hambaarsti
10.11.2016
EPE osaleb KPMG uuringus terviseandmete liikumise kohta
07.11.2016
EPE uurib kuidas on võimalik parandada vigaseid andmeid digiloos

   Eesti Patsiendite Esindusühing  Kaupmehe 14 10114 Tallinn  Tel 65 66 429 

Balti-Ameerika Partnerlusprogramm Tallinna linn EEA GRANTS / NORWAY GRANTS Open Society Institute Euroopa Sotsiaalfond Avatud Eesti Fond Hasartmängumaksu nõukogu Mental Disability Advocacy Center Sotsiaalministeerium KÜSK